Uus raamat
René Guénon
René Guénon sündis 1886. aastal Blois’s. 1904. aastal siirdus ta Pariisi, et valmistuda ülikooli sisseastumiseksamiks matemaatika erialal. Ühtlasi hakkas ta siis huvi tundma tol ajal pealinnas levinud mitmesuguste okultsete liikumiste vastu. 1912. aastal Guénon abiellus, samal aastal võeti ta vastu Prantsusmaa Suurlooži liikmeks, astus islami usku, ta pühendati sufismi ning ta võttis endale nimeks Abdel Wahed Yahya, „Üheainsa Teenija“. 1916. aastal omandas Guénon ülikoolidiplomi filosoofias, oma töös käsitles ta Leibnizi matemaatika-alaseid lõpmatusearvutusi. Sel ajal kohtus ta Jacques Maritainiga ja külastas tomistlikke ringkondi.
Seejärel pühendab ta oma elu üksnes tunnetuse ehk kõrgema traditsioonilise metafüüsika otsingule, paljastab okultsete usundite eksimusi oma teostes „Teosoofia, ühe pseudoreligiooni ajalugu“ („Le théosophisme, histoire d’une pseudo-religion“, 1922) ja „Spiritistlik eksitus“ („L’erreur spirite“, 1923), teeb kaastööd paljudele salateadustele pühendatud väljaannetele, 1925. aastast alates peamiselt ajakirjale „Isise Loor“ („Voile d’Isis“), mis sai endale peagi nimeks „Traditsioonilised Uurimused“ („Études traditionnelles“). Pärast abikaasa surma 1928. aastal lahkub Guénon Pariisist ja peagi ka Euroopast, et päriselt elama asuda Egiptusse. 1930. aastast alates elab ta Kairos ja 1934. aastal abiellub šeigi tütrega.
Ta töötab innukalt selle nimel, et süstemaatiliselt näidata, kuidas Läänemaailm on keskaja lõpust alates eemaldunud vaimsest inspiratsioonist, mis peaks juhtima usuliste ja ühiskondlike asjade korraldamist: ta avaldab teosed – „Ida ja Lääs“ („Orient et Occident“, 1924), milles määratleb tingimused tõelise eliidi taastamiseks, seejärel teosed „Nüüdismaailma kriis“ („La crise du monde moderne, 1927), „Maailma valitseja“ („Le Roi du monde“, 1927) ja „Vaimne autoriteet ja ajalik võim“ („Autorité spirituelle et pouvoir temporel“, 1929). Guénon sureb 7. jaanuaril 1951. Tema sulest on valminud kakskümmend kuus teost ja kolmsada viiskümmend artiklit kogumahus umbes kümme köidet.
Guénoni kogu looming, eriti „Kvantiteedi võim ja aja märgid“ („Le règne de la quantité et les signes des temps“, 1945), arvustab modernismi, taotleb traditsioonilise tsivilisatsiooni taastamist definitsiooni järgi, mille ta on sõnastanud raamatus „Ida ja Lääs“: „[See on] sõna tõelises mõttes printsiipidel põhinev tsivilisatsioon, kus vaimne kord on esimuslik kõikide teiste suhtes, – tsivilisatsioon, kus kõik tuleneb otseselt või kaudselt sellest ning milles nii teadused kui ka ühiskondlikud institutsioonid on lõppkokkuvõttes vaid ebaolulised, teisejärgulised või allutatud ainuüksi intellektuaalsetele tõdedele.“ Tema looming kõneleb üha uuesti allakäigust Õhtumaal, mis on sisenenud hindu pärimuse järgi kalijuga nime kandvasse ajatsüklisse, ning püüab tõestada, et inimkond on nüüdseks jõudnud „selle pimeda ajastu kõige pimedamasse ajajärku“, et renessansiajastu algusest ja ajast, mil unustati Traditsioon, on kõikide tsivilisatsioonide, metafüüsika, mütoloogiate ja usundite algseks tuumaks vaid mõistus.
Tsükli iseloomulikuks jooneks on sõjameeste ülevõim preestrite üle, võitlus, mis, nagu kinnitab „Vaimne autoriteet ja ajalik võim“, „toimub veel tänapäevalgi, kuigi kaasaegse korratuse ja „kastide segunemise“ tõttu muudavad teda keerukamaks mitmesugused elemendid, mis võivad teda mõnikord pealiskaudse vaatleja pilgu eest varjata“. Tsükli lõpus läbib tulevik etapi, kus leiab aset kleeruse vaimsest kunstist ja katoliku kiriku – „tõeliselt traditsioonilise organisatsiooni“ – tomistlikust skolastikast, keskaegse pärandi kandjate – müürseppade – kuninglikust kunstist ning Ida ja Lääne vaimsusest toituva Traditsiooni taastumine. Oma eluajal sai Guénon kogeda kõikide nende voolude koosmõju, mis teoses „Ida ja Lääs“ antud selgituse kohaselt taotleb „kõikide traditsiooniliste õpetuste fundamentaalse ühtsuse“ lahtimõtestamist: “Printsiipide ühtsus ei eelda sugugi mitte ühetaolisust“.
Tänapäeval jääb René Guénon nii Prantsusmaal kui ka välismaal suureks innustajaks traditsioonilisele mõtteviisile ja selle järgijatele, kes tunnevad tõsist muret tema elu ja loomingu sügava ühtsuse tõestamise pärast ning kes tänu teose „Kvantiteedi võim ja aja märgid“ autorile on jõudnud arusaamisele, et „kui meie kaasaegsed üheskoos suudaksid mõista seda, mis neid juhib ja mille poole nad tõeliselt püüdlevad, siis lakkaks tänapäeva maailm kui niisugune silmapilk olemast ja „tagasipöördumine“, millele me sageli oleme viidanud, saaks just seetõttu aset leida“.
 
Autoril on 1 raamat:
Nüüdismaailma kriis Hind: 9.90 €
Guénon, René Lisa ostukorvi
Nüüdismaailma eriomasemaid jooni on silmatorkav lõhe, mis on hakanud eraldama Ida ja Läänt. Välise vormi poolest vägagi erinevad tsivilisatsioonid on teatud mõttes olnud võrdväärsed, sest nad on lähtunud ühtedest ja samadest põhiprintsiipidest; nad on niisuguste põhiprintsiipide rakendused, mida on kujundanud ümbritsevate tingimuste erinevused. See kehtib kõikides tsivilisatsioonides, mida me võime nimetada normaalseteks või siis traditsioonilisteks; nende vahel ei ole ühtegi olemuslikku vastuolu ja võimalikud lahknevused on üksnes pindmist ja välist laadi. Vastupidiselt sellele tsivilisatsioon, mis ei tunne enam ühtegi kõrgemat alusprintsiipi ja rajaneb üksnes niisuguste printsiipide eitamisel, on seetõttu kaotanud kõik mõeldavad vahendid, mille varal on olnud võimalus olla ühenduses teistega, sest niisugune ühendus, mis oleks tõeliselt sügav ja tõhus, saab sündida ikkagi vaid läbi kõrgema tasandi, kuid just selleks pole meie praegusel hälbinud ja anormaalsel tsivilisatsioonil mingeid eeldusi. Seisundis, milles viibib maailm praegu, on ühelt poolt olemas tsivilisatsioonid, mis on jäänud ustavaks traditsioonilisuse vaimule, ja teiselt poolt end otseselt traditsioonile vastandav praegune Lääne tsivilisatsioon."

R. G.
Teemad: Filosoofia
« tagasi
Kirjastusselts Zeus :: www.biblio.ee